Juba pinnukesed silmas palgivad

Pole ammu siin.
Elu, täpsemalt abielu, on viinud mõneks ajaks tulpidemaale. Näis, kuhu poliitiline elu meid siin varsti vaimselt viib... hulluks, lolliks või tasapisi targemaks.
Ilm igatahes on kevadine: lilli, linde ja liblikaid murdu, inimesed poolpaljalt, eriti lapsed, kes liivakasti lastakse lausa sokkis. Miks siis mitte juba paljajalu, küsib pragmaatik minus.
Romantik minus läheb nüüd aga pikutava kaasaga juttu puhuma, kuniks meie järeltulija laseb protsessoril rahus toimetada.

Kevad

Kunagine naabripoiss küll leiab, et suvigi pole enam kaugel, sest kui juba suusavarustus korralikult ära pannakse, siis nii on. Aga mulle piisab kevadestki. Isegi poolkindad ununevad üha sagedamini esikukapile.
Ühe väikese tegelase esimesel sünnipäeval sai taas kord tõestust vana tõde, et kingituse pakend on lapse jaoks tihtipeale poole huvitavam kui kingitus ise. Ja kingitustega omakorda saab teha džässi -- ühendada omavahel kahe eri kingituse juppe ja võtta mängu ka vanu häid tuttavaid asju.
Ühtlasi on elu lapsega mulle põhjalikult selgeks teinud, et absoluutselt KÕIK asjad on mänguasjad!
Maailm tundub kohe palju parem paik. Kõiksugu servad ja nurgad nüüd hulka pehmemad, tee või pai.

Koolitarkus

Kes oleks võinud arvata, et lähebki päriselt, lausa päriselus vaja ristküliku diagonaali arvutamise oskust. Nimelt oli jõuluks varutud lambakints, aga selgus, et ema ahjupann on liiga väike. Sammud poodi ja seal siis küljemõõtude järgi arvutasin, kas kints mahub diagonaalis ära või ei (diagonaalis sellepärast, et ema ahi on ka na väiksevõitu). Oleks mulle keegi seda põhikoolis matemaatika tunnis öelnud, oleksin ... nojah, veelgi meelsamini õppinud, sest ega ma mata vastu just ei protestinud küll. Kuniks kusagil täitsa lõpupoole küsisin, miks on vaja osata siinust arvutada. Saanud õpetajalt vastuseks lakoonilise: "Muidu ei saa koosinust arvutada", tundsin, kuidas huvi langes paarteist pügalat.
Nii palju siis missioonist, visioonist ja motivatsioonist.
Head ööd

Njah

Tundukse, et olen leidnud (ja kaotanud) inimesi, kelle parim - ja ühtlasi püsivaim - omadus on kergus ja mööduvus.

Kuidagi palju on hakanud lähiellu tekkima asju, millest ei saa kas avalikult või üldse suurt kellelegi rääkida. Sellegipoolest on prauh-põhimõttelised inimesed toredad, eriti kui elu on nad parajalt läbi küpsetanud.

Väike lesing Haabneeme rannas oli puhkusele hea avalöök. Aitas vähemalt laste integratsioonile kaasa ja halo päikese ümber mõjus tempereerivalt.
Nüüd siis ongi suvi ja esialgu tuleb pigem lugeda kui kirjutada, et viimaks võimalduks ka üks kohustuslik kirjutamine. Ega muud kui lugudeni.

Tavapäeva rõõmud

Käisin lõunapausi aegu nurga peal pargis silkamas. Päike paistis, autopargi onud asjatasid, linnud ka. Sain endale vist fänni - üks vanaonu passis kõik see minu jooksmise aeg trepikoja ees. Suure tõenäosusega ta siiski ootas kedagi, vist lapselast koolist, aga kindel ma ei ole, sest minu luurajaoskused on alles pisukesed ja hootised.

Aga ülimalt armas oli, kuidas ühe kepiga kõndi harrastav vanatädike ootas viisakalt, kuni ma temast mööda jooksin ja asus alles siis kruusarada ületama. Muidugimõista naeratasin talle, keeleüleselt.

Lugemislaua raamatud vaatavad etteheitvalt otsa, suu ja silmad kirjatähti täis. No seedige end vahepeal natuke ise, palun, mul on praegu tedretäppide püüdmisega tegemist.

Puhkasin Eestimaal

Orjaku õpperaja laudteel (aitäh, A., meid sinna juhtimast!) kuuldud hüübi hüüdu jäängi nüüd igatsema. Rahustav. Nagu keegi puhuks tuubaga pudelisse. Nagu kauge sõbraliku laeva kutsung udus. Nagu maamehel oleks pudel tühjaks saanud ja nüüd ta puhuks sellesse, et naaber teaks uuega külla tulla, sest kes seda hüüpi siis tegelikult ikka näinud on ja turistid usuvad ju kõike.

Hommikused jooksutuurikesekesed (no ausalt, olid ikka lüheldased küll) *sellises* õhus ja valguses ja vaikuses, et peaks kirjutama ajule programmi, mis paneb tollased meelteandmed jälle mängima, kui siin linnas silkama suundun. Sõbrad itimehed, any takers?

Veel aitas hästi no-mystery-sulgpall (aitäh, M., mänguasju kaasa võtmast; aitäh, A., jooksutamast) ja soojim oli laenuks saadud sõbraõlg, mille saadan ausalt tagasi, panen Hiiu Villa hiirekese ka külge!

Ahjaa, seltsamalt imeliselt laudteelt leidsin veel säärekondi. Kultuurrahva esindajast seltskonnaliikme ja sünnipäevakaaslase tungiva küsimise peale sai kondi kunagine, ilmselgelt elegantsevõitu omanik tagantjärele nimeks Jacqueline.

Tagasi linnas olles pean tõdema, et taasleitud endisi kolleege (ja endiste endisi) on tore kas või ainult FB-s trehvata, eriti kui nad on mõnusalt parandamatud optimistid.

"Following their first meeting, there was a quick exchange of dinners and books."
(Mitchell A. Leaska, sissejuhatuses Virginia Woolfi ja Vita Sackville-Westi kirjadele - aitäh, J.!)

P.s. Ühtlasi kõkutav aitäh K.-le munadepühade parima välkuudise eest. Vihje: suitsumaitse.

Tundlad sisse

Kui tuju on nii parandamatu, et isegi 25 minutit jooksmist ning suur kogus kooki ja koorekohvi ei aita, on niiiii armas näha telekast oma kõige esimest kõigekallimat. Ja kanalilt, kuhu ise poleks iialgi klõpsanud -- soe kiitus abikaasale.

Vahel teeb pesumasina trummel rattaorava häält. Mõistan - rutiin ruineerib.

Vilgatus on ju rõõmsalt kroogitud servadega sõna. -- Arundhati Roy, "Väikeste asjade jumal", lk 64