Kord kohtas keset kanarbikku

üks rüütel ühte sisalikku. Ehk kui Artur koos saatjaskonnakesega (jaa, teinekord muutuvad konnad ka kuningannadeks!) oma uue suksuga sõitma läks, ukerdas üle tee üks erakordselt unine sisalikuvibalik, kes oli katsudes imeliselt sile-jahe nagu siidiseen -- kui selliseid peaks olema -- ja kõnnakult unisevõitu, mis küll ei takistanud tal kuninga turvalisele kämblale ronimast, et seal rahulikult pimeda sügisõhtu vaadet nautida ja seejärel rojaalselt oodata, kuniks ta üllameelselt murumättale tagastatakse.

Ühesõnaga: alanud on järjekordne nädal. Nostalgia mõtestatuma tegevuse järele kasvab -- eriti esmaspäeviti -- mõõtmeteni, mis sunnivad lausa Ninnikut lugema.

„...vaihda lisäosat varovaisuutta käyttäen.” --Millegi kasutusjuhendist, muidugi.

*
Ja kui kuningannal külm hakkas, vaatas kuningas teda oma sooja häälega.