Nonii

Siin ma siis olen.
(Kuhu sa ka ei läheks, seal sa siis oled, ütles E. kunagi alailma.)
Pole nii ammu avalikult kirjutanud, et tea kas julgebki. Pärast lugeda. Näeb siis. Või kustutab.

Uudiseid kodulaualt. Uue sülearvuti nimeks sai eilse pannkoogiõhtu kolmanda käiguna Saskia Seymour. Enne oli ta Compaq Evo N800v. Peab ütlema, et pärast ristseid (kookidega teda siiski ei loopinud) peab ta end märksa viisakamalt üleval. Ju oli identiteedikriis ja koduigatsus.

- Jaa, peab ütlema, et need on kõige paremad Evelini tehtud pannkoogid, mida ma kunagi söönud olen!
- Ma tänan. Mõistagi tuleks siinkohal täpsustada, et need on ühtlasi esimesed...

Kena, kui inimest lõbustab fraas "talumise olematu kergus" - mind ennast küll ei. Aga unist mind on üldse kurnav kõbustada.

Su eilsest siin istumisest jäi mälualbumisse mõtlik mõttefoto, mida loodan vanaaegsetes, pruunikates toonides oma helgete hetkede hulgas säilitada. Pidev pimeda šokolaadi söömine vast aitab kaasa.

Kolleegitar E.M. rääkis täna kellegagi, telefonis, pisut säriseva alltooniga häälel. Kõne lõppedes oli tükk aega tuntavalt tasa. Siis ütles äkki: "Huvitav kas ma armusin just praegu uuesti ära?" Hajameelselt vastasin: "Mul oli eile kümneks sekundiks täpselt seesama tunne, aga siis tulid pannkoogid. Kui mul on valida nende ja... " Naer.

Armas, et M. saatis mulle iseenesestmõistetavalt oma tõlke toimetamiseks. Tugevdas juuri, süvendas enesetunnet.

Rääkimise töö on võikväsimuse piirile viinud. Vaikida, vaikida, vaikida... nii ütles ja läks unne.

P.s. "Ma tutvustasin hiljem Freudile taolisi juhtumeid; kuid tema ei tunnistanud põhjusena teisi tegureid peale seksuaalsuse. Mind see üldsegi ei rahuldanud." -- Carl Gustav Jung, "Mälestused, unenäod, mõtted", lk. 141 (Tallinn, Eesti Raamat 2004)