Suurlinnast tulek

No mis nüüd suur, aga kõik teised siinsed ju väiksemad. Mõtteid öisest bussist. Vajan suurlinna õhku, see laseb kergemalt hingata, ja seda on leida ka teatud inimesis. Naistes, meestes, olnutes, olevates, peamiselt kuidagi kaugenevates.

Perekonna rüpes süüa, naerda, lugeda, koeraga jalutada oli nagu vaikselt arusaajate töötajatega vabatahtlikus hullumajas oma elu üle järele mõelda ja natuke, natuke tugevama, südamlikuma, viieaastasema, selgemate silmade ja pikemate hingetõmmetega (aitäh, Sina) enda ajutisse hotellitoaellu tagasi tulla. Kauaks, saab näha. Ja näengi nüüd paremini.

Veel oli Norah Jonesi järel ja viltuse kaelaga bussiuinumise eel mõtteid sõpradest ja sellest, kuidas neid hoida. Tahaks. Ja mis saaks, kui ei hoiakski nii, vaid natuke teisiti, natuke, korrakski. Ja kas siis ka tagasi saaks? Veel sellest, et kui mõni asi väga noorelt jäljed jätab, võivad need jäljed päris kaua jälitada ning ootamatul hetkel põuepeeglist vastu huigata: "Ei ole see... ei ole ju see, sa ju mäletad, kuidas see oli..." Aga ikkagi, ikkagi eelistan öökulle ööbikuile! Võtke või jätke. Ma võtan.

Isuga.
Siin on tajuda fragmenteeritust, ehkki ka just see on võluv. Ehk aitab ikka see pikk hingamine. -- LK