Väsimatu sibul ja rõõmus oblikas*

Töömees kirjutab sõbralt küsitud telefoninumbri pahteldatud aknapõsele, mida kohe värvima asub. Mis siin ikka.
Vahepeal on palju olnud, ja miski sellest ei käi tegelikult lahtrisse "vahepeal".
 
Täna sõidame Hiiumaale munadepühilisteks, puhkama linnaelust ja oma tolmusest korterist, kus nüüdseks vähemalt on aknad vahetatud. Väsitav on, kui paari nädala jooksul käib su korteris mitu võõrast inimest, ja sa pead siin nendega koos olema. Mitte et võõraid kuigivõrd pelgaksin, aga kuhugi on kadunud minu usk sellesse, et iga mu teele ette sattuv inimene on seal natuke põhjusega ka. Kui aga järele mõtlen, olid nad kõik väga toredad ja hoolitsevad -- seda viimast on viimasel ajal mitte karjuvalt, aga kurbnaeratusega tihkuvalt vaja olnud, ning olen tänulik võõrastele, kes lahkunud pereliiget asendavad.

Linnas on imelik elada, nii juurte ja lehtedeta. Nõmmeklus jääb ikka sügavale kõhtu küll. Pole ma ju küll ka mingi maainimene. Aga on vajadus näha, kas ja millised on põõsastel lehed, milline on maapind ja kes seal ringi kakerdab.

Muidugi on ka vajadus kirjutada. Muidu ma ju siin ei.

* Need on päriselt ka olemas. http://www.ut.ee/taimenimed/