Aknaraamistuses nokkloom-pilv

Nägin isa unes, kallistasin. Ja nutsin, ikka unes. Aitas, natuke. Tunda.

Noorkajakate tühjade kõhtude prääksumine akna all kriibib kõrvu. Tore küll, et nii vanalinnud kui ka pojud saavad süüa haletsevatelt inimestelt - milleks iseseisvus.

Vääna: punasõstrad, vaarikad, tomatid; kohvijoomine, varbad murus. Hea vaikus ja too koopauni, mis on ainult maal, mere ääres. Aga isegi hommikune paduvihmut ei valanud hoovi pääle üles puhutud naljabasseini vett soojaks. Tehti hoopis karastav vettehüpe ja kiire väljahüpe otse saunalina pehmesse varju.

Tere õhtust, ütles Viktoria, ega mul õieti asja ei olegi, ma lihtsalt tahtsin tulla.
Tähendab visiit, sõnas X.

--Tove Jansson, "Paradiisiaed" ("Reis kerge pagasiga," Eesti Raamat 2005)