Kevad

Nii raske on mõelda inimesest, keda enam ei ole, objektiivselt, kui terviklikust isiksusest. Idealiseerimata tema neid jooni, millest juhtumisi kõige rohkem puudust tunned.
Samas paneb see mõtlema: kui sageli me üldse vaatame neid inimesi, kellega igapäevaselt kokku puutume, terviklikena? Suudame näha kogu nende olemist? Mul küll kipub lähiringi inimestest teinekord kergesti tekkima "Ah ta teeb ju alati...", "Nojah, tüüpiline X...", "No muidugi, tema ju ikka..." -tüüpi suhtumistest koosnev pilt, mis vaatamise üsna okkaliseks ja teinekord allergilisekski kratsib, ning paneb unustama need asjad, mis igapäevaelu sees enamasti ütlemata jäetakse, või mida öeldu tagant ei kuulda.
Tahaks alati julgeda ja jaksata vaadata kogu inimest. Ehk elavaid klassikuid tsiteerides: vaatamise taset tuleb tõsta!

*

Hiljem, õhtus, olen mõelnud veel neist harjumuspärastest pisiasjadest, millest inimesed ja nende elud koosnevad. Ja taibanud, et miskipärast tunnen tagantjärele kas puudust või meenutan teesooja pilguga just lahkunute neid pisikombeid, mis nende eluajal vaat et kõige enam häirisid. Või on see üks tagantjäreletarkuse erim? Mälestustest tekkiv punanihe? (Pigem küll roosanihe...)

"Välja arvatud riigikogu kantselei ubadega" -- liiklusmärk Toompeal