Kummitused

Tartus.
Kus kuulen tänaval miskipärast aina itaalia keelt.
Tänased rõõmud.
Leida peaasjalikult (pea-asja-likult) raamatuid täis antikvariaadist tore vana saksakeelne nahkrihm, samal ajal kui härra Tulviste mainib poodnikule, et Pätsu kogust pärinevaid raamatuid ikka jah üldse ei liigu. Teha süda kõvaks ja osta kõrvalturkast Samarüütli käest vana hea raamat (Valda Raua tõlgit Salinger), milleta ma nagunii elada ei saa ja kui olen lõpuni maiustanud, hakkaks kohe uuesti otsast peale. Ime küll, isegi Muumitrolli "suvel korraks oli".

Abikaasal käest ja sõnasabast hoides jooksen peaaegu kaissu oma lemmik-naistuttavale, kahju et parajasti kiire, tahaks teada, kuidas tal. Noh, küll jõuab, kui on antud.

Kummitused? Eks nad on ... viisakad.

The poet Jo Shapcott used a nice phrase recently about confessional writing: ‘chasing your own ambulance’, she called it. -- Hilary Mantel
http://www.lrb.co.uk/v32/n21/hilary-mantel/diary