Pühapäev

Ärkasin miskipärast pool viis! Mõistagi kohe unne tagasi. Kella seitsmeks tööle tulemine on ajuti vastumeelne, aga keegi peab ju ühiskonda püsti hoidma... nali.

Eile tegin sõna otseses mõttes hingekosutava avastuse: Vikerraadios loetakse õhtuti endiselt lastele unejuttu. Miski siin maailmas on veel paigas. Nii tore! (hüplen üles-alla)

-
Pärast tööpäeva. Lugesin võrgust Salonit - "now there's an exceptionally well written magazine," kirjutas D.

Ema helistas: vanaisale on keemiaravi sedasi mõjunud, et ta ei jaksa voodist tõusta, endale süüagi tuua, ning jutt on segane. "Jaa, ma lähen täna bussiga sõitma. Käin siis juba korra Saaremaal ka ära."

M. ütles, et kohe koju ja magama, ja pane konjakit jäätise peale. Küsis enne, miks ma täna nii niru olen, silmad paistes ja puha. Tea... just siis, kui selle üle juurdlesin, helistaski ema ja rääkis vanaisa asjalood. Mis mõjus sedasi, et rääkisin boksikaaslasele, vaatasin arvuti ekraani, hakkasin nutma ja läksin vetsu nägu pesema. (Peegel mainis, et nuttev inimene on alati lapse nägu.)

Lahkusin, M.-i manitsuse saatel, nii emotsionaalses olekus, et enne Raekoja platsile pööramist käis läbi mõte "Tuleks nüüd keegi vastu, kohe suudleks!" Tuligi vastu. Laur. Kallistasimegi. "Mul oli praegu vaja."
Istusime natuke, põdesin talle pisut vanaisa, mõistva ja korraks huvi tundva vastukaja saatel, mis lohutas, koguni. Muusika, ka, oli hea. Tabasin end kelmikalt mõttelt, et oleks teatud sõber helistanud, oleks saanud öelda: "Suudlejaga suudlevates." Ei saanud. Mõelda küll. Ja küll!

Need kaks toorvalget nartsissi (pihta, sest Sind vaadates näen ennast, ja vaatan ju ka) on nüüdseks jalgupidi koos, pead lahus, klaasis ja vees.

Huvitav, kuidas seekord läks kõik hämmastavalt pihta. Paika. Kõik. Nii kõditavalt kui paitavalt, seejuures. Mis on huvitav. Sest harv.

Loodan, Sa leiad. Ei. Usun.

I myself wanted to be a poet. I didn't know that you can't be a poet in America, that poets have no function in our society. -- James Atlas ("The Haunted 50s", Salon 15.4.2005)

In American mythology you always get another chance. -- James Bowman ("The Haunted 50s", Salon 15.4.2005)