Kiri Tokyosse ehk tervitusi Rahumäelt

Mnjaa.

Kui Sul on teinekord tunne, et peaks juba olema naine ja laps ja need muud märgid, siis katsu mõni aeg veeta mu lapsepõlvekodus, kus hoov on minust nooremate inimeste ainsaid või esimesi ja teisi lapsi täis ning majale kerkib lisasid mis kole.

Istun siin ja püüan mõelda, miks asjad ei ole päris nii, nagu ma tahaksin, et nad oleks. Häda on selles, et tööl käies on harva aega (sise)asjad lõpuni mõelda. Ikka tuleb kaheksatunnine kohustusliku sotsiaalsuse tsükkel vahele, mis võimaldab petlikku, pealiskaudset normaalsuse tunnet. Mis, mõistagi, kohe üle läheb, kui koju jõuan ning oma veidrate mõtete ja seostega üksi jään. Või mõne tõelise sõbraga rääkima satun, kes mulle otsa vaadates küll otseselt pead ei vanguta, aga on pisut säärase pilguga, et tuleb meelde: olen midagi ära unustanud. Midagi, mis on tegelikult juba meeles olnud, aga kuhugi kadunud, ning enne, kui see leitud, ei paista miski muu ka tõeline. Isegi kui on. Ma lihtsalt ei näe, mis ta on.

Noh, küll ma välja mõtlen.

Aga siin mändide all on hea. Söön pirukaid, loen Vikerkaart ja vaatan hoovi kohal surfavaid pilvi.

Loodan, et Sul seal ka kuidagi on. Et kannatab olla.

- E.