Tähtajatu kiri Jõuluvanale

Kes loodetavasti on krüptiliste tekstide analüüsi kursuse juba läbinud, sest mis ta seal ülejäänud aasta otsa ikka muud teeb.

Hea vana,

tead, ma tahaksin elada
- ühe mõtteselguse ja -julgusega,
- teise muusika, haarde ja naljasoonega,
- kolmanda raamatute, naeratuse, taju- ja tundetäpsuse ning soojusega,
- sest neljanda võime väikestest asjadest suurte silmadega vaimustuda on mul juba endal olemas.

Aga kuna ma just taipasin, et eelarve on juba valmis ja ressursid jaotatud, siis palun, ära minu soovide täitmiseks mu sõpradelt ühtki omadust ära küll võta. Pigem tee nii, et leiaksin nende seltsist ennast ja headmeelt edaspidigi, eriti kui eksimise tunne peale tuleb ja metsa suure kuuse alla tahan pugeda. Ehkki viimased uuringud näitavad (jaa-jaa, needsamad, millele kõikjal viidatakse, iialgi ütlemata, milline uuring siis õieti), et tohutumalt targem on hoopis kuuse otsa ronida kui selle all kükitada. Ladvast näeb kohe ära, kus pool kodu on.

Ühesõnaga, soovionu, kõik on hästi ja ega mul tegelikult ei olnudki sulle midagi kirjutada. Räägi parem, kuidas sul endal läheb? Oled juba FIE? Kas ma olen juba lootusetult liiga suur, et sülle küsida? Ei midagi perversset, eksole.

Lund juurde oodates

mina