Närvivärvi päev

Loen onutütre (keda miskipärast natuke oma vaimseks ristilapseks pean) blogi ja mõtlen, kas kiita või kahjatseda, et mul enda nii ammuseid päevikuid alles ei ole. Ega kirjugi mitte. Arvuteid ei julgenud ma siis ju puutudagi.

Kõik lähevad ära. Ma ise ka (tunne lihtsalt, fakte veel ootan). Pean kirjutama mõned kirjad juba läinutele ja alles minejatele, muidu käärin müramoosiks.

Tööl lähevad asjad täpselt nii, nagu arvata - kohe, kui tundub, et võiks täitsa olla, hakkab keegi kusagil ikka mingit rida ajama, mis rea moodigi pole, aga oma jäljed tuleb ju jätta. Naistelegi nakkav meestehaigus.

Toas on kohutav segadus. Kui hakata kappi koristama ning see pooleli jätta, ei näe asi kaugeltki koristamise järele välja.

Why should they have sympathy? That's one of the things you give because you need it back. -- Ursula K. Le Guin, Nine Lives