HOT FLUIDS SHOULD BE HANDLED WITH CAUTION

Argifilosoofiat kohvikannult.

-
mõtlen Kalju Kruusa luuletusest
"Viivu tabamine"
tundes hetketi kuklas
kõrvallaua digikaamerate välke
mis ei taba
-

Lähen Alveraatide õhtule, trepi ees kohtan KK-d: endiselt suitsetav, endiselt sale ja ilus, tumepruunis Mango sviitris, endise mehe tehtud puust lille ja liblikaga ehitud kaelaehe kaelas. BV jutu ajal (Prisma Vista või Prima Vist?) lehvitab KK endale kavaga tuult. Too omaenese universumis moes olevates riietes ja ilmselt kõigil kirjandusüritustel käiv daam istub minust vasakul, kõrvas kuldsed india tantsijaga kõrvarõngad, parema käe väikeses sõrmes hiiglasuure kupliga vanahõbedane sõrmus, ta kuulab kõike eelmalviibivail kõrvul, puhastades samal ajal teravaks viilitud küünte aluseid; ta lilla-mustatriibulisel põlvedeni seelikul lesiva paksu venekeelse raamatu vahel on palju ümbrikke ja roheline lõhnakuusk, mida tunnen ka ninaga. HV loeb oma luuletusi nõnda, nagu ei jõuaks oodata, millal need ükskord läbi saavad ja ta piinapingist pääseb (minu järeldus: kui hetkes jalgu alla ei saa, pole ka igavikku loota) - "Kõik laheneb või läheneb" - mõnes luuletuses olid sõnad "armastus" ja "issand", mis jooksutavad (mitte just metafüüsilisi) judinaid mööda selga. JV ütleb mõtlemasundivalt "See raamat minu jaoks endiselt nii-öelda kehtib" ning taipangi, et mu välisilm on mu siseilma suhtes päris mitu kehtivust kaotanud. "Parim enne lõppu" lugesin hiljuti oma püsišokolaadi pakendilt ja tundsin end õõvastavalt puudutatuna. Aga jah, JV oskab pausi pidada. HK oskab märkamatuks jääda ning väga kuuldamatu olla, mis teeb tema ütlemised kaalukamaks kui pealt vaadates oodata oskaks. "Üldiselt aga pääsesin Kyotost puhaste paberitega." EL loeb kummaliselt kandiliselt - "nurksulud algavad" - pisut väljakutsuvalt, meelde jäävad olukord "täna õhtul kell 22 põleb üks tikk" ning väljend "nööbi välja juuris". JR ilmutub mälupildi tagaküljele mälu järgi võimalik et ebatäpselt tsiteeruvate lausetega "Miks ei hellita ma sind ja hellitan mõtet?" ning "...neile, kes kirjandust kahe silmaga ei loe ja teineteisest ainult lahutust otsivad". Hiljem olid tahtmatu sandaaliavang, supinostalgia ja tahtmine teha klišeeohtlik liigutus, mida ma siiski ei teinud, ehkki liigutuste inventuuri arhiiviriiulitele ta muidugi tolmlema nüüd jääb. Ki.

Aga kõik see kõigeks selleks. --Karl Martin Sinijärv, Sirp 5.5.2006
Õnnetuks jäävad ikka need, kes aiva küsivad ja otsivad. Sest nad jõuavad sageli ikka sinna välja, kus räägitakse, et keegi pole veel vastusega tagasi tulnud (mis iseenesest pole muide nii oluline!). Aga kes on öelnud, et õnnelik olu mingi iseväärtus on? Kes on öelnud, et õnn ka õnnelikuks teeb, saati siis säärane pime? --Jürgen Rooste, Sirp 5.5.2006