Aukudega vesi

"Teil on vist kiire?" alustab Jehoova tunnistaja (kellele mõeldes on eriti kahjuvõitu, et Monty Pythoni plaat (Stoning!) Tartus ja pleieril akud tühjad) - justkui see vabandaks minu tülitamist. Või pidi see tähendama empaatiapüüet? Ma olen ikkagi inimene ja saan aru, et tööpäeval Kaubamajast möödudes on inimestel ikka kiire, seega teen ka mina - NB! arusaaja inimesena! - kiiresti ja haaran oma käekoti salapärasest põuest kohe kuuleka Vahitorni, et seda teile ulatada, Lugupeetud Kiirustaja, Kellest Järgmist Ajupesula Püsiklienti Loodame. Normaalmõõdulisse maailma naastes: "Ei-ei-ei" oli mu naerev vastus.

Turistid on vallutanud linna, kuulatan erinevate keelte meloodiaid ja püüan oma enam-ja-veel-mitte-kodulinna vaadata nende ennenägematusi otsiva, kõike postkaardistava digipilgu läbi. (Sest kui Sind uskuda, siis digipildi annavad mu prillid nagunii, "sellega ei ole enam vaja tegelda".)

Ta elas terve sõjaaja üle nõnda, et pakkus inimestele enda ümber ainult valesid. Ta tundis end kui linnulaulu jäljendav inimene pimedas toas.
Ent siin nad olid ja ajasid kesta. Ei saanud nad järele teha kedagi muud peale iseenda. Ei olnud neil muud kaitset, kui üksteisest tõde leida. --Michael Ondaatje, Inglise patsient (Eesti Päevalehe raamat, lk 88)