Nali neljaks

22. oktoobri hommikul läksin tööle, kella üheksaks.

"Vabandage. Kas te olete kohalik?
Vaadake ma tulen just traumapunktist. Tulin eile Luunjast. Tegin sauna ja kallasin keeva vett jala peale. Selline suur haav, nahk kõik lahti. Ja nüüd läksin bussi peale, et tagasi Luunjale sõita, bussipilet maksab 18 krooni. Ja ütlesin juhile (võtab taskust märja sinipunase taskurätinutsaku, kandiliseks kokku volditud), et näete, ma olen raha taskust ära kaotanud, saage aru. Juht ütles, et minu pärast võiksite seekord ilma sõita, aga meil käivad kontrollid. Käisin nüüd Elleri koolis, ma tunnen seal üht õppejõudu, vaadake ma mängin natuke akordioni. Aga täna on ju pühapäev!! (lööb näost särama, nagu oleks selle just avastanud ja ise ka aru saanud, et see kõik ta hädad ära seletab - ehkki oli selgemast selgem, et ta oli seda etteastet juba tükk aega harjutanud, mida reetis ka jutu peaegu et liiga hästi läbimõeldus ja ette harjutatus) Nii et loomulikult kool oli suletud ja teda polnud seal. Ega teil ei juhtu 18 krooni olema?"

"Oodake, ma vaatan, kas mul sularaha on."

Teadsin muidugi täpselt, et mul on rahakotis sularaha 242 krooni - kaks sajast, üks kahekümneviiene, kümnene, viiene ja kahene. Lisaks viiskümmend senti.

Andsin talle kahekümneviiese. Ta ütles väga üllatunult ja helgelt: "Oisuuraitähteile!" ning kõndis kähku minema. Et mitte rollist välja langeda.

Selgete, elavate, sõbralike natuke lapsesilmadega mees oli. Sinised, heledad.