Seitse ja surm

Ja ongi ainult üks vanaema järel, ja kasuvanaisa. Kartsin, et nüüd läbi ja lõhki linlane, maakohta ju enam pole. Aga M.: "Ei olene ainult sellest." Pidevalt leian end ta öeldu järel kergendusohkamas. Ja too vaikus on kuldne.

Vahel on tunne, et kui ma ei kirjuta, lähen hulluks. Või mõtlen asjad veel hullemaks kui nad paistavad (et on).

On hetki, mil kallistamine ajab nutma ja ühtlasi aitab selle vastu. Inimesi tuleks rohkem hoida, kui me perekonnas seda üldiselt tehtud on. A. ütleks siinkohal õigesti, et vanemad õpivad lastelt tihtipeale rohkemgi kui vastupidi.

Ma ei tea, kas alati peab välise (otsustava) sündmuse tagajärjeks olema ka sisenihe, aga minu puhul näib paika pidavat. Äkitselt tunnen tahtmist juured kasvatada ja kui on tulla, ka tütartaimi. Vaimseid või kehaseid.

Raske saada aru, kas silmad on väsinud, valusad, unised või selgeks nutmata. Hiljemalt laupäeval saan teada.

Hän vakuuttii ja vakuutti olevansa rauhallinen. Uskon sen, elämän suuret käännekohdat tuovat aina rauhan korkeuden. Mutta se luhistuu arkipäivän alkaessa. -- Aino Kallas, Päiväkirja vuosilta 1927-1931 (21.8.1930)