Nulla dies...

Täna pidi mindama vanaisa juurde, kollektiivselt, ent jõuti ainult poodi, kus viibides selgus, et venda on tabanud kõhukatastroof. Läksime minu juurde tagasi. Vaene väikevend oli oodanud mu ukse taga, ühe majas elava välismaalase ära hirmutanud, kes kutsus valvuri, kellele vend asja ära seletas, kes omakorda välismaalase maha rahustas, kes siiski ei julgenud vennakesest mööda minna. Mitte alati ei ole hea pikk ja sportlik olla.

Muidu ütlesid unenäod seda, mida oligi arvata, mistõttu mõningaid asju mõningatele enam välja ütlema ei pea. Mis on hea, ja mida oligi arvata.

Häda nende emade külaskäikudega... ei lubata enam küünlavalgel lugeda (eesti ortograafiat!) ega midagi.

Tänane öö möödugu siis põrandal magades. Nii ütlesid päkapikud ja lahkusid, uneliivakotid silme all.

Head und, kõik te mu kallid.

Ja üldse. -- Rein Raud